Läheduses peitub võlu

"Vaid ühte ihkab mu süda- Sulle elada..."

Jah, see on tõepoolest hea laul, aga kas jääbki vaid lauluks? Sõnadeks, millele me võib-olla isegi nende ütlemise ajal ei mõtle. Sõnadeks, mida laulame kaasa vaid seepärast, et teised meie kõrval seda teevad? Kas see ongi kõik?

Mind on nii ära tüüdanud see kahepalgelisus, mida ma igal pool enda ümber näen. On viimane aeg ära otsustada, mida me täpselt tahame või mille nimel elame. Kas meie teod tegelikult ka võrduvad sellega, mida me ütleme? Kas meie elud räägivad enda eest või on need hoopis midagi täiesti vastupidist meie sõnadele?

Ühel hetkel ma mõistsin, et Jeesus ei surnud rasket surma selle eest, et minul võiks olla kerge elu. 

Ta suri selle eest, et me võiksime olla vabad ahelatest, mis meil takistavad elamast täisväärtuslikku elu. Elu, mis pole kerge. Elu, mille nimel tuleb vaeva näha. Elu, millele hiljem tagasi vaadates ei pea me kahetsema ühtki hetke, sõna, tegu, mõtet. Elu, mis on austuseks Isale ja eeskujuks teistele. Mitte sellepärast, kes oleme meie, vaid sellepärast, kes on Tema. Ta on seda väärt.

"...nii lähedal, et kuulen Su juhatust. Nii lähedal, et tean, mis on Su igatsus."

Me ei saa jõuda lähedale inimestele, kellele Jumalal tahab, et me lähedale jõuaks enne, kui me pole lähedal Jumalale. Me vajame Jumalat. Vahel me tunnistame seda endale, vahel mitte, aga kuskil meie sees on see soov elada koos Jumalaga ja teadmine, et Jeesus on parim, mis meiega kunagi juhtuda saab.
Vahel piisab vaid sellest, et me astume tee pealt eest ära ja laseme Jumalal teha oma tööd. Tööd, mis kannab vilja ning mille eesmärk ei ole omakasu, vaid armastus.

Üks hea tegu võib muuta kellegi päeva või kogu tema elu.

Kaks täiesti erinevat valikut, kaks täiesti erinevat teed

Tihtipeale avastan ma end enda väikesest "minast", tegelemas enda asjadega ja püüdes endaga hakkama saada. Kui isekas? Tõepoolest.

 Kui palju tegelikult on neid olukordi, kui elul on pakkuda midagi enamat? Midagi, mis meid muudaks. Midagi paremat, kui me siiani üldse ette oleme suutnud kujutada. Midagi, mis on suurem kui me ise.

Ma usun, et vähemalt enamik meist avastab end ühel hetkel piiratuna nendega piiridega, mis me ise endale seadnud oleme, teadmata, et me võiksime elada hoopis millegi muu nimel. Millegi muu jaoks. Mingi muu eesmärgiga. Elada mitte lihtsalt sellepärast, et me peame seda tegema, vaid nautima seda kõike. Leidma häid asju igas päevas. 

Täpselt nagu päikeseloojang- see on iga päev nii eriline. Nii erinev. Meiega käib kaasas teadmine, et see on alati seal. Isegi siis, kui me seda ei näe. 

Lihtsalt vahel avastame me end võib-olla sealt, kuhu me tegelikult ei kuulu. Ehk oleks aeg proovida midagi muud? Aeg liikuda edasi? Kui me ei proovi, ei saa me kunagi teada.

Või oleme me hoopis taaskord kinni selles väikeses ja enesekeskses "minas" ning ei pane tähele midagi, mis toimub väljaspool meid endid ja meie ümber?

Me oleme harjunud elama mugavalt. Tegema kõike selleks, et meil endil oleks hea olla, unustades ära inimesed enda ümber. Võib-olla ongi just nemad meie ümber see rõõm, mida me iga päev näha tahame ja isegi vajame? See eriline päikeseloojang, mis on iga päev nii isemoodi, kuid samas nii sarnane eelnevatele?

 Me peame õppima seda märkama. Märkama seda, mis toimub meie ümber. Märkama neid inimesi, kes on meie ümber. Märkama erilisi hetki igas päevas. Astuma välja enda mugavustsoonist ja elama nii, et teistel oleks hea. 

Tõesti- kui isekas on see ühiskond ja üha enam paneb see mind mõtlema, kas see ongi see, miks Jeesus suri? Et mina saaksin olla isekas? Vaevalt. 

On aeg midagi muuta. Jumala plaan oleme meie. See ongi meie missioon siin maailmas. Muuta seda paremaks paigaks omaenda eludega. See, miks me oleme siin, kus me oleme. See, miks me oleme nende inimeste keskel, kellega koos me oma iga päeva veedame. See, miks me üldse oleme. 

Milleks valida tee, mida mööda käib enamus maailma elanikkonnast? Milleks sulanduda halli massi? Milleks valida suur ja lai maantee, mis viib vaid otse edasi, selle asemel, et käia mööda kitsamat rada, mida läbides on meil võimalus nautida seda kõike, mis meie ümber on? Rada, kus peale igat kurvi või käänakut võib päike meid pimestada oma soojusega. Rada, mis viib meid kõrgemale, kui me oleks kunagi osanud oodata hoolimata kõikidest orgudest, mille me lõppu jõudes läbinud oleme. 

See on väärt meie hirmude ületamist. Inimesed mõistavad meid nagunii hukka, ükskõik mida me ka ei teeks. On aeg teha valikuid parema tuleviku pärast. 

Mõõnad on selleks, et anda meile jõudu ja teha meid tugevamaks, et teha võimsaim tõus, kui me siiani suutnud oleme. Selleks, et õpetada meile midagi, mida me sel hetkel vajame või meid ette valmistada millekski, millest pole meil aimugi.

Let go and let God

On asju, mida me kõik kahetseme ja oleksime praegu õnnelikumad teadmisega, et me neid kunagi teinud ei oleks. Siiski- olles inimesed, eksime me kõik ning meie minevik ei pruugi olla just kõige helgem.

Me ei tohiks kinni hoida sellest, mida me kunagi valesti tegime ning elama hirmus kunagi oma vigu korrata.

Meie minevik peaks olema meile õppetunniks tulema edaspidi paremini toime erinevate eluolukordadega ning väljuma neist igal korral edukamalt. Edukamalt kui kunagi varem.

Ära lase oma minevikul mõjutada oma tulevikku.

   
Ma ei mõtle selle lause all seda, et me ei peaks õppima oma vigadest. Just see on see, mida me tegema peaks ja mille läbi me iga kord tugevamaks saame.
Täpsemalt öeldes mõtlen ma selle all seda, et me ei tohiks karta oma eluga edasi minna sõltumata sellest, kui halb on olnud meie minevik.

Mõeldes tehtud eksimustele mõistan ma siiski, et need asjad ei ole juhtunud lihtsalt niisama. Need ei ole olnud meie elus, et lihtsalt eksisteerida või täita kohta, kus peaks tegelikult olema midagi muud. Võib-olla midagi, mida meie tahame, et sinna kuuluks?

Meil ei pruugi olla kõike, mida me tahame, vaid kõik, mida me vajame.

Samas- vahel on meie elus juhtunud nii palju head, et me ei tahagi sellest lahti lasta. Tahame elada sellega ja mitte kunagi selleta. 

Või on vahel juhtunud midagi sellist, mis ei too sulle kasu, kuid samas see meeldib sulle siiski liiga palju, et sellest lahti lasta?

Ma olen kindel, et eluga edasi minemine oleks üks parimaid otsuseid. Ükskõik, kui raske see ka ei oleks. 

Elu on elamiseks olevikus, mitte viibimiseks minevikus.

Minu elu eesmärk

Minult on mitmeid kordi küsitud, miks ma usun Jumalasse.
Tavaliselt inimestele ei piisa lihtsalt vastusest "Jumal on hea." Ilma pikema mõtlemiseta saab iga kristlane aru, et nii see tõesti on.
Meid kõiki tegelikult huvitab see, mis saab homme? Kas elu võiks olla midagi enamat?

See, kas elu võiks olla midagi enamat, sõltub sinu enda otsustest ja valikutest.
Tihtipeale inimesed süüdistavad teisi raskustes enda elus ning ei tule selle pealegi, et võib-olla võib asi olla puhtalt selles, et nad on ise valinud vale suuna või teinud otsuse, millega nad tõenäoliselt kunagi ei saavuta seda, mida nad tahaksid.

I don't know what tomorrow holds, but I know who holds tomorrow.

Ma vist isegi olen seda oma varasemases postituses maininud, et elu ei peagi olema kerge.
Kui sa seda arvad, siis sorry, aga sa oled asjast väga valesti aru saanud.
Ma ei usu Jumalat mitte sellepärast, et mu elus poleks mitte ühtegi raskust.

Raskused tulevad nagunii, aga vahe on selles, kes jääb püsima.

Usk teeb asjad võimalikuks, mitte lihtsaks.

Miks ma siis lõppude-lõpuks ikkagi usun Jumalasse?
Jumal annab minu elule eesmärgi ja ma saan elada kellegi suurema nimel, kui mina ise.
Jumal on teinud minu elus mitmeid imesid.
Jumal ei ole selline tüüp, kes ütleb sulle midagi sellist: "Yolo, vaata ise, kuidas endaga hakkama saad." Ei, Ta tegelikult ka hoolib! Ta teab sind paremini kui sina ise ja saatis oma Poja sinu eest enne, kui sa veel sündisidki.
Jumal armastab mind ja sind. Iga inimest, kes on ühiskonnas inimeste poolt mahasurutud. Iga inimest, kes valitsevad riiki. Kõiki.

"Tõesta mulle Jumala olemasolu."
Jah, kui Jumala olemasolu oleks tõestatav, ei oleks enam usku. Mõttetu.
Samas, teadlased tunnistavad iga päev üha rohkem, et peab olemas olema midagi suuremat.
Btw, Albert Einstein oli kristlane.
"Maailm tekkis suurest paugust."
Kui maailm tekkis suurest paugust, siis kes selle paugu tekitas? Iseenesest ei juhtu ju mitte midagi.
Taevakehad põrkusid kokku? Kes need taevakehad tegi? Ilmselgelt ei tekkinud need ise.
"Inimesed arenesid ahvist."
Kui inimesed arenesid ahvist, siis miks on ahvid ikka veel olemas? Mina pole küll näinud, et mõnest loomaaias elavast ahvist oleks inimene arenenud. Aa, see juhtus miljonite aastate vältel? Minuteada küll üks ahv miljoneid aastaid ei ela.
Või kus on siis kõik tüübid, kes on ahvi ja inimese vahepeal? Mitte ükski nendest pole mulle tänaval vastu jalutanud.

Need kõik on vaid minu arvamused ja mina ei keela teil kellelgi uskumast seda, mida te ise tahate. Lihtsalt räägin sellest, mida ma usun ja miks ma seda teen.

Ma tõesti hoolin.

Meie raskused on meie tugevused

40 ja nad kutsusid apostlid sisse, peksid neid ja keelasid neil rääkida Jeesuse nimel ning lasid nad vabaks.

41 Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast.

42 Ja nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast ja kuulutamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest.

Apostlite teod 5:40-42

Kui ma mõtlen selle üle, kui palju minu elu on mõjutanud lihtsalt positiivsus, headus või hoolivus, siis ma ei jõuaks neid kõiki hetki kokku lugeda. Seda kõike on liiga palju. Aga samas on see igati hea. 

Kuigi mitte alati ei lähe mul hästi ja ilmselt mitte kellelegi meist.

Võib-olla meil lähebki vahel halvemini selleks, et me märkaksime hetki, kui meil läheb paremini.

Jah, just seda kontrasti me võib-olla oma eludes vajamegi, et mõista, kui tugevad me tegelikult oleme. 

Tihtipeale me mõtleme välja perfektsed olukorrad just sellisel viisil, nagu meie tahame, et asjad läheksid. Ja kui asjad ei lähe nii, nagu meie plaanisime ning mõtleme tagasi ja leiame, et meie kasu oli 0, siis miks mitte lihtsalt usaldada Jumalat? Kui sa pole kunagi sellele mõelnud, siis tee seda nüüd. 

Keegi polegi kunagi öelnud, et elu peaks lihtne olema ja vahel me mõistame ise seda lihtsalt täiesti valesti.

Mis oleks lihtsa elu mõte? Istuda üksinda kodus laua all ja mitte kunagi sealt välja tulla? Ilmselt mitte.

Meid loodi palju suurema eesmärgiga- eesmärgiga teha midagi suurt. Ja mitte sellepärast, et saada omakasu, vaid et muuta maailma paremaks paigaks. Isegi kui sa kukud läbi. 

Try and fail, but never fail to try.

Me kõik feilime vahel. Selles pole kahtlustki. Me oleme inimesed. Lihtsalt inimesed. Ometigi panustatakse meisse niivõrd palju. 

Katsumused ja raskused meie teel on selleks, et me need ületaksime ja seeläbi veelgi tugevamaks saaksime. 

Meie läbikukkumised ei tohiks kindlasti olla asjad, mis meid tagasi hoiavad. Mitte kunagi. 

Me lihtsalt ei saa nendesse kinni jääda. Elu läheb edasi ja me ei saa sellest maha jääda.

Me peame laskma lahti halbadest asjadest, et head asjad saaksid juhtuda.

Lõpeta muretsemine asjade pärast, mis saaksid minna halvasti.

Ma kirjutan seda kõike mõeldes sellele, kui palju halvem elu tegelikult olla võiks. 

Elu on üks suur ime, mille Jumal loonud on ning Ta väärib meie 100% panust selle edukusse.

Tunne elust rõõmu ja lihtsalt naudi seda imelist kingitust!

Ma pole kade ja kui sa tahad rääkida, siis alati :)

Suurelt oma unistuse poole

Üks asi, mida ma enda jaoks viimasel ajal taasavastanud olen, on just nimelt see, et ükskõik kui halvasti mul ka ei läheks, siis Jumal on ikka ja alati minuga. Ja ma olen hakanud märkama seda just väikeste ja igapäevaste, võib-olla ka täiesti tavaliste ja rutiinsete asjade ja olukordade läbi. Inimestena kipume me ikka mõtlema, kuidas elu saaks parem olla ja mida kõike meil veel ei ole. Alustame mõtlemist sellest, kui palju positiivset meie elus tegelikult on ja kui oleme siiamaani kõige uuemate tehnikavidinateta hakkama saanud, siis miks ei peaks ka edaspidi saama? Ja kui sinu jaoks tähendab see "puudus" midagi enamat, kui üks iPad või macbook, siis on võib-olla lihtsalt vale aeg või vale koht, vale hetk või vale olukord? 

On nii palju asju, mille üle tänulik olla, ükskõik kui suured või väikesed need asjad ka poleks.

Õpi märkama ja hindama positiivseid asju.

Isegi siis, kui sulle tundub, et su elus ei ole mitte midagi head, siis ma luban sulle- on küll! 

Sa näed lugeda seda teksti praegu siin. Sa oled õnnistatud!

Alustame mõtlemist sellest- mida ma täna saan teha selleks, et homne päev oleks parem?

Tihtipeale kipume me jääma kinni oma unistustesse kui kaugetesse, püüdmatutesse hetkedesse, mida me tõenäoliselt kunagi saavutada ei suuda. Milleks siis juba üldse unistada?  Unistused su sees ei ole seal niisama. Need on seal selleks, et sa midagi nendega ette võtaksid. 

Või üleüldse- mis on minu unistus?

On viimane aeg hakata mõtlema suurelt ja tegema teoks asju, milleks meid tegelikult loodud on. Meie ja meie elu ei ole lihtsalt üks hunnik juhuseid või kokkusattumusi!

Võib-olla sa peadki praegu olema siin just sellistena, nagu sa oled ja just täpselt selles kohas, kus sa oled ning just täpselt sel hetkel, mil sa seda olema pead? 

Oled sa sellele kunagi mõelnud? Viimane aeg! 

Alusta sealt, kus sa oled.

Mitte ükski suur asi, mis siin maailmas saavutatud on, pole tehtud ilma unistuseta. Asjad lihtsalt ei juhtu iseenesest. Alati on olnud keegi, kes on nendest asjadest unistanud, mida sina täna igapäevaselt kasutad. Oled sa kunagi mõelnud, milline oleks elu siis, kui keegi poleks kunagi unistanud?

 Inimestel on alati olnud unistus teha ära midagi, ükskõik, kas nad on sellega plaaninud muuta maailma või ei. 

See linn, mida sa pildil näed, pole sündinud ilma unistuseta. Maja, kus sa elad, pole sündinud ilma unistuseta. Arvuti või mõni muu vidin, kust sa praegu seda blogi loed, pole sündinud ilma unistuseta.

Ükski maine asi pole sündinud ilma unistuseta.

On viimane aeg hakata tegema asju, mille jaoks meid loodud on ning tegema neid suurelt! Võib-olla on täna viimane võimalus? Jah, tõde on karm. Aga äkki nii ongi? Kust sa tead? Ei teagi. 

Päeva pärast tänast ei pruugi tulla.

Ma lihtsalt tahan teid julgustada ja panna mõtlema asjade üle, mis võib-olla on teie elus ununenud või tahaplaanile jäänud. 

Ole julge tegema seda, mis sul päriselt südames on, mitte seda, mida teised tahavad, et sa teeksid!